Transistorsüüde

    Vanade vw-de torsioon-esisild on lihtne ja tugev ning ilma erilise põhjuseta pole vaja teda torkida. Hooldevaba ta siiski ei ole - määrimiseks on spetsiaalsed niplid. Minul tuli silla reguleerimine ette võtta šarniiride vahetuse tõttu, kuna selle käigus lähevad esirataste kaldenurgad paigast ära. Šarniiride vahetus ei ole iseenesest väga keeruline, küll aga aeganõudev - käändtelje poldid tuleb lahti keerata ning õõtshoovad ükshaaval torsioonide otsast maha võtta, et vanad liigendid lahti ja uued asemele pressida. Kui vanad on väga kõvasti kinni, siis aitab kuumutamine. Ülemine liigend kinnitub käändtelje külge ekstsentrilise vahekoonuse kaudu, mille pööramisega reguleeritakse kaldenurka. Õige kaldenurk on +40' (± 20') st. rattad on õige pisut väljapoole kaldu.
    Kokkujooksuga on keerulisem lugu. Manuaal ütleb, et kokkujooks peab koormamata rataste korral olema +15' (±15') ja nii saigi algul reguleeritud. Tulemuseks oli see, et 6-liikmelise seltskonna sõitu saatis ka sirgel asfaldil pidev kummivilin ja kruusateel tekkis kiilasjää-tunne. Uuesti stendi külastades selguski, et kokkujooks sõltub koormusest - paralleelvardad on kaldu ja vedrude kokkusurumisel lükkavad nad ka rattad rohkem ettepoole kokku. Uus reguleering sai tehtud nii, et esiistmel oli 2 inimest ja siis seati kokkujooks 15' peale. Kui nüüd istub ees ainult juht, siis on kokkujooks enamvähem 0 ja tühja masina korral -40'. Pikka kogemust kummide kulumise kohta veel ei ole, aga juhitavuse põhjal tundub, et nii võiks jääda.
    Hilisem täiendus - ei saanud nii jääda, kuna kokkujooks oli ikka liiga suur. 6-liikmelise seltskonna 500-km ots võttis kummide välisservad siledaks. Uuesti sai reguleeritud nii, et 4 inimese korral oleks kokkujooks 0° (enne kolmandat reguleerimist samas olukorras +2°20'). Nüüd on tühja masina korral rattad pisut lahku (-1°), nagu nad ka enne esimest reguleerimist olid.